14/01/2025
"Oleme Peruu reisilt oma vahva seltskonnaga juba teisipäevast tagasi ja lõpuks ometi olen natukenegi valmis oma emotsioone ritta seadma pärast korralikku jet lagi. Küsimusi, kuidas oli, mida tegime ja miks käisime just Amazonas Reisidega, on olnud palju.
Teadmise, et Peruul on palju pakkuda, oli meile ammu juba selgeks teinud nii loetud raamatud, Reispassi raadiosaated kui ka ETV peal korduvalt jooksnud Õhinapõhised Peruus. Need andsid meile tõuke ja unistuse ka ühel päeval ise sinna reisida, seda kindla peale just Ivo Tšetõrkiniga. Võttis enam kui viis aastat, et see mõte teoks teha, aga täna oleme Peruust tagasi ja süda on nüüd Ladina-Ameerikale avatud.
Todo es posible (kõik on võimalik), mis on selle reisi tunnuslauseks, sobitub Peruuga suurepäraselt. See maa ei väsinud meid ja meie kaaslasi korduvalt vaimustamast. Liikudes vihmametsadest Andide ja kuiva kõrbeni kogesime, et kontraste on tõesti palju. Inimesed metsas on täiesti erinevad inimestest mägedes. Nägime, kui palju muretumad näod on džunglis, kus loodus on külluslik ja pillav, võrreldes mägede rahvaga, kus õhk on hõredam, kliima karmim ja saagikus poole kiduram. Kõrbealast ei tasu rääkidagi – viis tundi Limast kõrbe poole kulgedes ei näe sa sellel trööstitul maastikul majade vahel kohati ühtegi eluslooduse märki: ei puid ega põõsaid, ainult vanad kanakuudisuurused hooned. Kas seal ka keegi elas? Ilmselt küll – mõnel pool oli näha vardasse tõmmatud Peruu lippu.
Võimsaimad emotsioonid sain ma kindlasti just vihmametsas. Ehkki mäed on mulle alati meeldinud ja aukartust äratanud, siis vihmametsa ei olnud ma oma eelmistel reisidel sattunud. Peruu jääb südamesse kui esimene Ladina-Ameerika riik, mida külastasin, ja esimene džungliretk, mida kogesin.
Džunglisse jõudsime mööda Amazonase jõge kottpimedas. Olime end ette valmistanud, et ööbime lihtsates hüttides kuskil metsa all, kuid tegelikkuses ootasid meid üliarmsad bunglaod, mille keskmes oli ühine suurem puhkeala, mis võimaldas koos aega veeta ja ühiselt einestada. Pean tunnistama, et olenemata minu suurest merearmastusest on Amazonase ujumiskogemus üks ägedamaid, mis mul elu jooksul on olnud.
Külastasime vihmametsas ka kahte küla ja paneb ikka imestama, millises lihtsuses inimesed seal oma elu elavad. Hütid on kaetud tihti vaid katustega – isegi seinu ei ole neil vaja, sest kliima on piisavalt soe. Murran pead ja mõtlen, kui teistsugune on vihmamets ja nende külaelanike elu seal paari kuu pärast, kui metsaalused on üle ujutatud ning kuiva jalaga liikumise asemel toimub elu paatidel. Kindlasti tahan seda kohta külastada kunagi ka kevadisel perioodil.
Kogu džungliretke jooksul oli meiega kaasas šamaan Jairo. Olles vihmametsas, oli meie jaoks oluline ka kogeda seda, mida põlisrahvad on juba aastatuhandeid enda kultuuri osana hoidnud. Saime osa lillevannitseremooniast ja ayahuasca-rännakust, mida on kasutatud muuhulgas vaimse ja emotsionaalse tervenemise eesmärgil. Olgu öeldud, et mägede rahva seas on tuntud San Pedro kaktus ning sinna jõudes saime ka sellest tseremooniast osa. Eesmärk ka seal iseenda sisemaailmaga tegelemine, energeetiline puhastumine ja vaimne kasv. Usun, et neid kogemusi seedin veel mõnda aega ega oska veel isegi kõigele tähendust anda.
Iquitosest Limasse lennates ja sealt Cusco lennule istudes algas meie jaoks täiesti uus reis – vihmamets ja mägede elu erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Kui Cuscos maandusime, ei jäänud meist päris mitmed puutumata ka kergetest vaevustest, mis kõrgusega kaasnevad. Osa meist tundis peavalu, pearinglust ja väsimust, kuid midagi hullu see siiski polnud. Elu seal on võrreldes džungliga palju tsiviliseeritum – peaaegu nagu Euroopas (muidugi liialdades). Kaunid ja maitsekad tänavad, rohkelt tänavakunsti (mida leidub Peruus tegelikult kõikjal), ning erinevalt vihmametsast ohtralt turiste. mida ma tohutult nautisin, oli sealne ööelu! Muusika ja baarid ei jäta seal kedagi külmaks oma temperamendi ja kaasahaarava meluga.
Cuscost edasi liikudes oli üheks meie suuremaks eesmärgiks Machu Picchu – ikkagi kuulub ta ju seitsme maailmaime hulka. Jõudsime külastusele eelneval päeval rongiga Machu Picchu alla ja alustasime järgmist päeva varastel hommikutundidel, et suuremaid turistimasse vältida. See, kuidas seda kohta tol ajal ehitati, on tõeline ime, ning kohavalik sellistes kõrgustes, erinevate mäetippude rüpes, on lihtsalt võimas. Minu jaoks mõjus Machu Picchu eriti lummavalt just oma asukoha tõttu. Imelised mäetipud, mähitud pehmetesse pilvemassiividesse, mõjuvad unistamapanevalt. Kahju, et me, turistid, oleme selle koha oma uudishimuga vallutanud. Omaette ringiuitamimine ei tule seal täna enam kõne allagi.
Edasine kulgemine jätkus meil Ollantaytambos. Oh, kui mõnus oli mööda mägiküla tänavaid hulkuda, mägede kohalolu tunda ning sealse rahva, ketšuate, eluolu jälgida. Kustumatu mulje jättis mulle kohalike kodude külastamine. Kui kohtad maja ukse kohal punast lippu (rohkem meenutas see küll punast kilekotti ümber toika), tähendab see, et pererahval on valminud chicha – kohalik koduõlu, mida nad lahkelt ka pisikese tasu eest külastajatele pakuvad. Imeline viis kohalike igapäevaelust osa saada, teisi kohalikke jälgida ja mahedat koduõlut limpsida. See mälestus sealsetest mägedest on minu jaoks üks armsamaid.
Meilt on küsitud, miks otsustasime seekord reisikorraldajaga minna, kui oleme alati oma reisid ise kokku pannud. Me ei seadnud plusse ja miinuseid ritta, kas minna reisikorraldajaga või mitte – see oli puhtalt emotsionaalne otsus, inspireeritud Õhinapõhiste saadetest, mis meid vaimustasid. Tagantjärele mõeldes ja olles eelnevalt vaid ise oma reise korraldanud, julgen küll öelda, et reisikorraldajaga minnes on suured eelised. Me ei teaks ehedaid kohalikke pisikesi linnakesi ja külasid, nurgataguseid ja turistivabasid kohti. Meil pole sõpru ega tuttavaid slummides ja teistes põnevates sihtkohtades, nagu on Ivol, kes on Peruus elanud ja seal juba 15 aastat reisinud.
Lühidalt öeldes – palju asju oleks jäänud nägemata ja tegemata, kui oleksime läinud omal käel. Kõige lõpuks tundsin rõõmu vabadusest – et kordki ei pidanud ma mõtlema iga sammu läbi, vaid sain olla muretu kaasreisija, tundes end ka turvaliselt.
People don’t take trips, trips take people, nagu kirjanik Steinbeck on öelnud. Nii ma ka tõesti tundsin. Aitäh, Ivo Tšetõrkin ja Amazonas Reisid, Ladina-Ameerika peatükk on minu jaoks avatud parimal viisil. Aimasime, et sellest reisist saab midagi enamat kui lihtsalt üks tavapärane puhkusereis, ja see tunne ei vedanud alt. Lisaks Ladina-Ameerika vaimustusele, mida Peruu minus tekitas, andis see oskuslikult kokku pandud seiklus palju rohkemat. Minus tekkis kindel soov hispaania keelt õppida ning sealne muusika öistes baarides viib mind suure tõenäosusega ka salsat õppima.
Duolingo on seadistatud, algus tehtud, ning ega see tantsukursuski kaugele jää.
Näeme veel, Peruu!❤️ 🇵🇪"
Sellise imearmsa ja ülimalt põhjaliku arvustuse kirjutas meile Keili, kes käis meiega Peruud avastamas novembris!
Elu nagu filmis!
